mõrtsuka-kull

egä ma sulle ei õle rääkind , ed maa õlen mõrtsuka kulli võtand elosald . tämä talvell on valge ja suvell lähäb paadist , kõldasest , (vana) roho ehk eina karva
    aga ike metsisse suurus on see linnu kull , siived neli jalga laiad . kui siived maha puuduvad , siis ei saa edesi viia (saaki), siived ei võta tuuld , siis jätäb maha ja lähäb meno .
    see kullis midä küläss käis kuki võtamass . kõrd-kõrrald tuli edesi , nin-ta-kauva kui tuli meille , liha-võte lau-pa . naist-rahvas pesiväd põranda , minä tõin vesi-toorvi sinne reie-toa ete kõa-ukse kõrva . ja sue päivä-paiste õli . kanad nokisid sääll reie-toa ukse kõhall , sõnnik õli koko tõugetud sinne . kullis tuli kanu võtamaie , lendäs kanude järelle . kanad jookso , kelgu alt läbi . tämä haagas küüsidegä , ei saandgi kanast kinni , lei küüned sinne kelgu-jalasse pää külge : nüüd ei saa küüsi väljä sääld . minä võtasin pihtude tagand siibide päält kinni , pigistasin siive õtsad koko , siis pigistasin noka , siis lei küüned sirgest .
    emä tuli toast , ed " näidä, kui raske tämä onn ." minä ütlin ed " tämä on nin-ta-sama ränges kui kuk ". minä hoisin siived kõvast omass pihuss , ei last lahti . emä tuli minu ete ed võtab kinni . tämä lei küüned (emä) pahemma kää randeme . soonist lei kõhe küüned läbi ja veri tuleb ed soriseb . minä naurasin este , a peräst tuli vihä . võtasin pahemma kääga kinni nokast , siis lasi lahti .


1852.a Rebu külas sündund Jaan Soolep jutustand 1937.a