Sunday, December 14, 2014

Paulus Paurmann "Vana vara korjandusest"

Eesti regilaulude andmebaas
H II 37, 233/9 < Jõhvi khk. - Paulus Paurmann (1892) kiri Jakob Hurdale

Vana vara korjandusest

Kui mina 1878 aastal T. mõisas elasin, õli seal töö rahva suus vana vara rohkeste liikumas.

 Kord vottin jo sule kätte kirjutin mõnda kümmend vana sõna ja mõnda 
muud tähendust paberi peale; aga see kõrd ei õld ma veel sugugi uuve 
kirjutuse viisiga arjunud; selle perast jätsin töö seisu. Ja selle juure
 tuli veel; et mind teenistusest lahti ööldi, see hoop rõhus minu vaimu 
nii et ma vana vara korjanduse töö oopis välla unestin, kus mull uuve 
ammeti sees aiga küll selleks õli. -
 Kõige viimaks kui ma jälle Päite elama asusin, jagas elo saatus nii 
palju raskussi ja muresid mo peale; et kõige vähemat kirja sisu, 
sõpralegi iga kord ei joudand kokku säädä.
 Töö tegiaid peres oli vähä. 8 hinge õli pere suur. Vennaga kahekesti 
pidime aga sellegi pärast kõik välised tööd tegema. Naine pidi joo 
õiguse järel nii suure pere tarvituse ja riiete koras pidamise ja ka 
maja ja maja riistade puhastamise perast kodo olema. - Ehk küll kitsas 
käes, armastas taa siiski puhtust. - 
Päiväd pitkad said ilma nukkastamata, (söömä pääle puhkamata) täie jõuga
 nii kui iganes võis, tööd tehtud, vahel ka veel tükk öödki abiks 
võetud.
 Ommiku üles erkades õlivad kääd pindusid täis ja tuimad just kui puu 
nuiad, kui tük aiga edasi tagasi jo vehklesid kättega ja rapsisid siis 
ants neie tuim õlek järele, ja võis jälle tööle akkata. -

Nii viisi tööd teha ja hoolega kokko hoida ja sellegi pääle keigiti puuduses elada, see käib jo üle jõu.

 See tegi vaimu nii töntsiks: et missikestki raamatud, õli ta nii
 vaimustusega kirjutud kui iganes võis; õmmetegi aru saadavalt ei võind 
lugeda, mõtted ei kuulled sõna, lendasid laiali, süda ei leidnud rahu 
ega troosti.
 Nii suguses alvas olekus venisid aastad pikkamise kui väsinult roomades
 mööda. Parema ja rõõmsama elu ootos ja lootos kustus südames, ma õlin 
jo täitsa niisikese eloga vilunud.

Aga, üks kõrd ommetegi algas aig kus jälle vähägi võis jo mõtted kogoda ja südant vaigista.

Kui 1887 a. Lillenbachis koolmeistriks
 sain, lugesin pitka talve õhtudel aja viiteks mõndagi head raamatud 
läbi. Nende lugemise läbi sain aga jälle pea aegu nii sama rahuliseks ja
 rõõmsaks kui enne noores eas. - Kõige enam tröösti sain neist 
raamatutest, mis suurel mõõdul, teiste inimiste vaivalisi ja ädälisi elo
 saatussi mulle ette kujutasid; ja muidugi minu omadest kaugelt ja 
kõrgelt üle käisivad.
 Nõnda siis, 1888 a. lugesin Oleviku seest vana vara aru andesid, miis 
Auustud sugu vend Dr. J. Hurt vana vara kõrjajatele vastuseks kirjutas.
 Kõhe tõisi ka minu südames himo proovi teha vana vara korjandusega. 
Väriseval kääl võtsin sule kätä, ise sügavas mõttes: tea kas kõlbab vai 
ei. Olgo mis on tulgu mis tuleb. Ma õmmete teen proovi.

Kirjutin ühte ja tõist, korjan viimaks kõik lehed kokko loen üle. 10 kirjutus poognani venis proov.

 Panin posti pääle, suure põnevusega ootasin aru andes vastust, ommeti 
tuligi varsti, enamb kiitust sees, kui mina iganes arvada võisin. See 
kasvatas minu südames himu tööd edasi teha. 
 Mina akkasin meele tuletama neid muinas juttusi mis lapsena õitsis 
õlles ja karjas käies kuulin, alati pidin ma pisikese raamatukese kaasa,
 kui midägi meele johtos ehk kellegi kääst kulin, tähendin ramatusse 
üles meele tuletuseks.
 Kus mõnda inimist nägin millagi ühes koos rääkima, kohe ligisen ma 
sinne, kui vähägi võimalik keerasin juttu põhja vana aigade pääle, ja 
ninda sain ka mõndagi asja teeda mis just tarvis õli. Ka seletasin ma 
kui suure agaruse ja usinusega meie kõrgeste aritud sugu vennad vana 
vara korjavad ja et sellel suur tähtsus õlla. See aitas palju.
 Pühapä ja äri päivä õhtu käib meil palju inimisi koos juttu rääkimas 
nii et vahel joo, üsna tüütäsid. A nüüd õli see mull õnneks.

Neile lugesin mõned juttud ja vana usu punktid ette, iga üks rääkis hea meelega mida teedäs.

 Mitmedel noorel mehel õli see nii meeldiv; et kui ta kuski midagi 
kuuli; siis enne kodo rahu ei saand kui tulli ja rääkis sõna sõnalt üles
 mis õlli kuuld. Et küll enne, kui ma Päites koolmeistriks õlin, 
 mõned peremehed minu vastaseks ja kiusajaks õlid. Siiski pean nüüd 
rõõmuga tunnistama, et kui ma Päite jälle kõrd tagasi elama tulin, siis 
naad selle läbi minust lugu pidasid, et ühte puhku, ka üsna võhi võõrad,
 ja sagedast ka minu endised vastased mind pidude kutsusid. Ja ei annud 
enne järele, tee mis tahad muud kui mene. Kinki mull ühegi pidule 
võimalik ei õld viia, a pahalased sest ei oolind midagi.
 Ka pidude pääl proovisin vana vara korjanduse õnne; ka selle läbi et 
ise mõnda vana usu punkti, ehk mõnda juttu alustuseks rääkisin.

Noh muidugi, viina ja õlle märjuke tegi siin vana eidekeste keele paulad lahti, sain jällegi mõnda.

 Mõnda vana usu punkti pelgasid eideksed mulle rääkides. Salaja 
sosistasid minu naisele kõrva sisse; ja ise koppotid rusikaga kaula 
pääle ööldes: "Ära sa vaindlane vaid temale seda õmmeti räägi."
 Tõine ka tõsisel näol ütleb: "Ei ma seda võigi temale rääki. Nii sain 
siis oma naise läbi, eidekestelt kõik teeda mida naad mulle ei tahtnud 
rääkida. - 
 Ka Lillenbachi mõisas pidude pääl tegin nii sama ka inne sain jälle midägi teeda. Ka noorde 
neiude ja peiude juttude vahele segasin ma siin sageste naljakal kombel 
juttu tehes, ka nendegi kääst sain, mängosid, pantide lunastamisi, 
mõistatuse, juttusid enamast kuninga tüttardest ja n. e. -
 Ka lillenbachi mõisas, kutsarite toas ja ka kärneli poiste toas asus 
õhtate ulgana mehi koos, kes ühe ehk tõise asja perast mõisa olid tuld 
ja siin tõine kord errada kodo ootasid tulema, vahel ka muidu aja 
veeteks sääl istusid. Kui mull mõni kord matterjali puudu õli, läksin 
nimetud paikade, kui ma sääl ise vähäse este alutust tegin, siis mõni 
kõrd, õle mees ja pea meeles; siis sai mittu õhta neid juttusid kirjuta 
mis sääl kuuldavale tuli.
 Ka minu omad pojad: Tanel, Ruudoff, Alfret ja tüttar Aaliide on mittugi
 juttu mulle ette rääkinud, mis kuskil trehvasid kuulema, ka need tegid 
akkatust este, siis said tõiste käüst kuulda. Aga nende nimed on aga 
neie juttude all leida, mis juttu raakia nime naad ei teedand öölda.
 Nenda on siis see vana vara mis ma 
olen tänini kirjutand, mulle otsegu ise sülle joost, muud kui võtta 
rüppis ja pane paberi pääle. -
 Ühe ainsa pulma laulu mis minu teise kõrra kõrjanduses kirjutud on. 
Õlen ma aga võõras majas, seegi arvata vahest 300 samu minu omast eemal 
seisab,) üles kirjutanud. See võrd samusid õlen mina vana vara 
korjanduse perast tehend.-
 Ka vana vara kirjutus ei õle minu aiga sugugi raisanud. Talvel pikkal 
õhtudel, kus ma kodust ja ommastest, sugulastest ja tutvatest lahutud 
olen, on vana vara minu ainus seltsiline ja lõbus aja viide, kus ma 
muidu igavusesse peaks ära kärväma.
 Praigune aru anne näidab iga ühele, et minu vana vara korjandus sugugi 
mulle nii palju kiitust ei teeni, kui seda minu kõhta on avaldatud.
 Teda kokko korjates põle mul vähematki aja veetet ega vaiva õld. Üles 
kirjutus muidugi armsaks aja veeteks ja lahkeks lõbustuseks.
 Nii minu vana vara korjanduse aja lugu.

No comments:

Post a Comment