hunt ja täk

siin õli Moldovi rannass . pere-mes õli uhke , ed tämäll on kange täk , ei karda hunti . pani karja-mall keti, hobone sei ketiss sääll . hunt tuli mere-äärest metsäst ja hakas püüdämä hobose kõrist kinni . hobone ühte puhku pidäs pää esimiste jalgude juuress ja sei kiirest . ja kui hunt hakas püüdemä kõrist kinni , tämä jalaga kaapas hunti . ja pere-mes naaburi-megä vahivad sedä asja , et ega hunt täkulle ei tee kedägi . see naaburi-mees räägib et :" mene api , aja hunt väljä , see võtab täko elo viimast ärä ". a pere-mes ei usu vahivad sedä asja järelle ja et hunt lähäb ise metsä .
    hunt läks mere vee sise , kastas endäst märjäst ja ujus sääll ja läks liiva unniku õtsa midä vesi õli koku kõrjand ja tuhras sääll enese märjäd karvad kõik liivä täis ja siis läks täko juure . raputas oma keredä sääll täko silmide juures . e-k-s täk tõstand pää üles , ed liiva raputas täkolle silmi . täk tõstas pää üles ja tämä kargas täkulle kõrie . ja ripus kõriss . täk kukus maha . nüüd pere-mes hakas api menemäie , ed nüüd tapab täko välja . ei jõudandgi enne sinne kui täk õli surd , suri väljä .
    vad pere-mes ei uskund naabur-me jutu . naabur-mees ütel ed hundill on üeksä mehe meel ja ühe mehe ramu , karull on üheksama mehe ramu ja ühe mehe meel .


1852.a Rebu külas sündund Jaan Soolep jutustand 1937.a