oi mnä vaine Narva linn!
mi sündi nüüd siin minuga,
perätoma õlen siin,
ke võib mu perän kaiba?
mu patod mulle tegid sedä,
et mull johto hirmus hädä,
sedä tundema piän siin.
oi mnä vaine Narva linn!
mi mull õli enne vaja,
kui mu käsi hüäste käüs:
kenäd kõad, kenäd majad,
suured aidad, vilja täüss,
kallid koolid, kerikod,
ilusaste ehitu,
õlid minu sisäss siin.
oi mnä vaine Narva linn!
mä õlin väega kuulus linn
Ingeri ja LiivaMaall
ilma kallid asjad siin
minu sisäss õlivad;
ammet-mehed säeti,
suured kohtod mõisteti
sisässäni enne siin.
oi mnä vaine Narva linn!
vilja-kaupa õli hüä,
rohke õli minu mõõt,
võidi elä toreeste;
iga-mees tegi pato-tööd.
rohkeste mnä sise sain,
kasinaste väljä möin,
napist müüdi õlud, viin.
oi mnä vaine Narva linn!
kui laada-päiväd õlivad,
sis neid siin küll pieti,
maa-rahvas kogo tulivad,
kaupa sise veeti,
et tore õli käüvä tääll
mu iga mehell turu pääll;
end kuss on see nüüd enämb siin?
oi mnä vaine Narva linn!
mere-laiv ei õllud mit'
mu rannallani nähä tääll.
en hoolind mnä sest midägit,
küll raha toodi lauva pääll',
en tõhi minä kaivata,
küll raha toodi laivata
õtse kodo sise siin.
oi mnä vaine Narva linn!
generalguvernöörenid ja,
superintendendid tääll
ja õbetetu assesrid
kõik kävijäd me kohto pääll —
nii mito mõnda ausa meest,
nee seiväd ige raha eest,
kõhe väega kallist siin.
oi mnä vaine Narva linn!
oi mnä vaine Narva linn!
mä kaiban õma kalestust:
armota mnä õlen siin,
en teedänd õma õnnetust.
kambrid neille kallist ansin,
võtin ninda kui mnä tunsin
neie käestä raha siin.
oi mnä vaine Narva linn!
mu meelen, näed se, tuleb nüüd,
sest mnä kaiban väega tääll
ning tunnistade õma süüd
haledaste henen pääll',
et mnä julma neille õlin.
sen-perä Venäläine tuli,
riisi kõik mu käestän siin.
oi mnä vaine Narva linn!
kõhald kõrgist läksin mä,
viimäte siin eläden.
elin ilma peljota
toredaste vallaten,
en mõtellud küll sene pääll',
et sündümäje pidi sääll
ainuld hädä, vaiv ning piin.
oi mnä vaine Narva linn!
hirmsast põlet Venäläine
mõne voode meide maad.
sis mnä naurin ütelden:
näed, nüüd õma palga saad,
la põletab, mnä pagen sääld,
küll linna linnana pietäss' tääll.
end midä sündi mulle siin!
oi mnä vaine Narva linn!
papid rööksid kantsli pääll,
et hädä saab mull tulema,
end panin sedä naurust tääll,
en tõissud va'emb õlema;
papi röök joo tõ'esta jäi,
hädä minu käde sai,
hädä sündi mulle siin.
oi mnä vaine Narva linn!
kui mu alle tuli tänn'
kuri vägev vainlaine,
üli-hirmus Venäläine
õli väega vihaine,
mito pombi sise heit,
ninda minda väärdä väit,
hirmus hädä õli siin.
oi mnä vaine Narva linn!
tuli-tõrva lasti sise,
tükü-mürin pommi hääl,
hooned, rahva kõrraga
põrut, lei kõik maha tääll,
rahvas pages Toome pääll',
ei leidand armo henell sääll,
näed', see õli hirmus piin.
oi mnä vaine Narva linn!
kaks joo kuuda vasta pandi,
vägi tapelden mustast jäi,
Tarto tälle anneti;
ninda võõra käde sai,
Rootsi väge paljast riis
toi neid Narva alle siis,
et hale õli nähä siin,
oi mnä vaine Narva linn.
linna rahvas jäiväd siie,
mõni kõdanik ning raad,
sest näväd tõisi meeld ei teeä,
mi vaiva neille perä saab;
tegi neille võõrust tääll,
kuts kõik saksad tantso pääll
kanti juuva mõdo, viin.
oi mnä vaine Narva linn!
kui nüüd rahvas sedä nägi,
mõtel ninda mõni mees:
miks tä neille sedä tegi,
end tä isi sedä tees,
et sai ninda nähä sääll,
ke toredast tuli tantso pääll',
tähelle tä pandi siin.
oi mnä vaine Narva linn!
kuri kaval Venäläine,
saksu kui tä vara nägi,
linna veräv pandi kinni,
paljo liiga rahvall' tegi:
kurja käso tämä andsi,
vahid rahva perä pandi,
vangin pidi rahvast siin.
oi mnä vaine Narva linn!
põlet, kõrvet rahvast vaist
kui üks türan kunagi,
ei armatsenud meest ei naist
knuudiga neid lahoti.
et küll anti tälle raha,
siski nülg tä neie naha
maha neie seläst siin.
oi mnä vaine Narva linn!
hirmus hädä õli nähä,
hale on sest kirjota,
mi tä rahvall' võti tehä,
Tarto raadi kiusata,
mõnda süüd tä neille andsi,
lüllü-puije ripu pandi —
isänd Kropp ning Moresin.
oi mnä vaine Narva linn!
kui tä sedä kuulda sai,
et Rootsi palav päälle paist,
sis tä VeneMaalle vei,
kõike linna rahvast vaist,
isändäd ning emändäd
haledaste itkiväd
VeneMaalle mennen siin.
oi mnä vaine Narva linn!
neie hüä kõik linna jäi.
mi neil vaisil õli sääll,
kõik see tämä käde sai.
seega rahul p-õld veel tääll,
väge tämä väljä lähät
riisumaje meie maad,
läbi aivad laaned siin.
oi mnä vaine Narva linn!
kui kõik maa joo tühjäst ai
hüä rahvast paljast riis,
sis henellesä kirja sai,
kumb väljä sis siit tädä viis,
põleti sis linnad maad
lagedast kõik tulega,
pillut minu ümbär siin.
oi mnä vaine Narva linn!
see on hirmus hale asi,
en mõtelenud sene pääll',
etä Venäläise vägi
mu hävitämä pidi tääll.
sest et kange mina õlin,
õmmetegi müürid vallid
kõik mu ümbärd heideti.
oi mnä vaine Narva linn!
minu ilos, tore nägo,
minu kallid kerikod,
minu kallis karv ning tego,
mu kõad, minu pööningod —
alle kõik on sadanud,
õtse maha mädänu,
ninda sõison minä siin.
oi mnä vaine Narva linn!
mu kraavid onvad täüdetü,
müüri, valli, rundli täüss,
mi sinna sise heidetü,
para-aigagi säällä näüsse,
neid püssi-rohi pillut tääll
uulitsi ning kraavi pääll,
et hirmus sedä nähä siin.
oi mnä vaine Narva linn!
oh, sa ausa rahva sugu,
kee mu õtsa näiväd tääll,
panga kirja minu lugu
iga õma keele pääll,
mi mull Vene viha tehnüd,
kui mnä õlen huka lähnüd
ning kui-se enne õli siin.
oi mnä vaine Narva linn!
kirjotaga ajad, kuud,
kõõs mu õts on tullud tääll,
et see perä-tulev sugu
võis lugeda sest kirja pääll:
anno tuhat seitse sada
neljännellä sündi sedä,
Saamu-Eli päiväll siin
sain mnä huka, Narva linn.
ke mu õtsa katsob pääld,
pango sedä tähelle,
jätä kurjus maha tääll,
võta õp'tust henelle,
käänä ümbär patust hendä,
et ed saises huka ninda
õtse nigu minä siin,
kui mnä vaene Narva linn.
armas Rebal', Pärno, Riig',
võta minust õp'tust ka,
elä võta, mi on liig,
õma kauba-asjuga,
jätä maha kõrgistust,
armastaga alandust!
et etä saises huka siin
kui mnä vaene Narva linn.
jumal hoiab teidä veel,
eiks see olgo teie hool,
usutav kui teie meel
on õma kuninguie pooll,
ke õma noore verega
said teie eestä sõdida,
et etä saises huka siin
kui mnä vaene Narva linn.
see õnn kui õles minull veel,
mdä on teill, minu veli, nüüd,
kiitäs Jumalada meel,
en enämb tegesesi süüd!
end on lõpend armo-aig,
sen-perä jään mnä õtse vaik,
mä kivi-hunnik õlen siin.
oi mnä vaine Narva linn!
No comments:
Post a Comment