tütrik karuga põõsass

tütrik läks mõisa reie peksämäie , päiv õli loojass. tõised õlid joo enne kõik sääll reie juuress, meest-ravas ja naist-ravas . kuuve paariga pekseti enne sedä reie . ruki rei õli , vartaga pekseti .
        nüüd tütrik läks reielle , ise kooris kaalika ja sei , pisikene pussik õli käess . ei pand tähellegi , ed karu tuli kaura ja tämä puutus karu kõhta . karu akas tädä kinni võtama , a tämä üpäs sinne pajo rägäje võsude vahelle ja istus mahaje . karu aagas pajod oma süüli puha , ne pajo võsud õlid päälle kuuvve jala pitkäd . tütrik õli all pooll, istus perselli põõsass.
        tütrikull õli kõva veri , ei tämä peläständ egä kartand . nosis nuaga karu mao lõhki ja sooled kukusid sääld august vällä . karu jäi külite sooli topimaie august tagasi , tütrik sai jookso . tõised akasid uramaie :
    " miks sa kauva välläss õled , meill joo ühed lademed peksetud . "
    "jaa mis minä sain tehä , lootasin joo surma päälle , ed egä minä elo ei jää . karu ei last pajosi lahti , õlin istukalli maass. akasin lõikamaie . karu läks viskas külite maha ja akas sooli topimaie . "
        tõised ei uso, ed see on kõik vale .
    " no lähmä katsomaie "
        nägiväd siis , ed karu külite maas surnud joo , soole-unnik kõrvass. tütrik sai andest ,
    " ed õled oma elo oidand ja meill karuda kaa kahju ei õle . käib kauras , raiskab igä sügise kaurad vällä , kell tädä pimedä veel kahju onn . "


1852.a Rebu külas sündund Jaan Soolep jutustand 1937.a